Mis on rulapark?
Rulapark on rekreatsioonilise spordi jaoks ehitatud ala, kus saab ohutus keskkonnas harrastada rula, rullsuiskude, tõuke-või trikirattaga sõitmist. Rulapark sisaldab erinevaid obstaakleid nagu kausid, torud, pool-torud,raadiused, kastid, käsipuud, püramiidid ja hüpped. Rulaparke on võimalik ehitada betoonist, puidust/vineerist, terasest või plastikust.
Eestis hakati aktiivsemalt rulaparke ehitama alates aastast 2000, kui valmis Baltimaade suurim rulapark Tartusse Tähtverre. Raske on öelda täpset sõidukõlblike rulaparkide arvu Eestis, sest enamus nendest on ehitatud puidust, kuid puidu lühikese eluea tõttu on paljud vanemad rulapargid likvideeritud või sõidukõlbmatuks muutunud. Umbkaudne rulaparkide arv võib jääda kuskile 50 lähedale, millest kaks on betoonpargid Otepääl ja Elvas, üks 50-50 puit-betoonpark Viljandis ning ülejäänud puit/vineerpargid.
Mis on betoonpark?
Betoonpargiks kutsutakse rulaparki, mis on täies ulatuses valatud betoonist. Betooni tugevdamiseks on kasutatud terasest armatuuri ning “sõidetavate äärte” kaitsmiseks tsingitud metalli.
Betooni pind on valamise käigus silutud ehk teraslihvitud, kas mehaaniliselt või käsitsi, võimalikult siledaks(loe: peegelsiledaks).
Ajalugu
Betoonpargid said alguse USA’st, kus 1965.-ndal aastal Arizonases ehitati esimene omataoline. Vanim siiani kasutuses olev USA betoonpark, Ocean Park, ehitati aastal 1976 Marylandis.
Märkimist väärib ka Austraalias asuv Albany “ussi-rada”, mis ehitati aastal 1972 ja on tänaseni heas sõidukorras.
90-ndatel sai betoonparkide ehitamine populaarseks ka Euroopa riikides, Soomes ehitati esimene aastal 2006 ja Eestis valmis esimene omataoline aastal 2012 Otepääle. Hetkel on USA’s ligikaudu 3000 rulaparki, millest 80% moodustavad betoonpargid, 18% terasest pre-fabritseeritud pargid ja ainult 2% moodustavad nendest puidust moodul-pargid.
Miks betoon?
Disani mitmekülgsus
Iga rula- ja rattasõitja eelistus on betoon, sest see on sile, pakub head haarduvust sõiduvahendi ratastele ning kiiret ja ühtlast sõitu. Betoonist saab teha ka kõikvõimalikke erinevaid disaine, mille piirideks on vaid disaineri kujutlusvõime. Betooni kui ehitusmaterjali mitmekülgsus pakub erinevaid võimalusi teha mistahes vorme või obstaakleid, mis pakuvad sõitjatele alati uusi väljakutseid, kuidas neid kasutada. Moodulpargid on enamasti ühetaolised ja muutuvad sõitjatele kiiresti igavaks. Kuna vineertahvlid tulevad standardmõõtudes, siis on tavaliselt ka obstaaklid tehtud nende järgi, seetõttu ei ole väga palju vahet kas külastada rulaparki Tallinnas, Pärnus või Narvas – disainid on väga sarnased. Ekstreemsportlased aga otsivad just vaheldust ja mitmekülgsust, mida pakuvad betoonpargid. Need ei ole kunagi üksteisega täiesti sarnased ja neist võib alati leida mingisuguse uue vormi või elemendi, mida mujal pole kasutatud.
Sobivus ümbruskonnaga
Betoonpargi saab disainida nii, et see sobiks täpselt sinna, kuhu see on mõeldud. Näiteks saab suurlinna keskele ehitada plaza-stiilis pargi, mis meenutab tänavatel leiduvaid elemente nagu trepid ja käsipuud ning lisada juurde puid või põõsaid.
Metsa äärde, väiksemasse linna või rohealasse sobib minimalistlikus stiilis rulapark, mis on ka oma maksumuselt isegi alevikele taskukohane. Samuti on võimalik pargi disainis ära kasutada maastiku iseärasusi, hoides sellega kulusid kokku.
Ilmastiku- ja kulumiskindel
Betoonist ehitamise eelisteks võib eelkõige pidada selle vastupidavust ilmastikule ja kulumisele kasutamisel. Rulasõitmine kui ka muu spordiala harrastamine rulapargis paneb kasutatavad materjalid tõsiselt proovile. Tehakse hüppeid, maandutakse kallakutele ja libistatakse mööda ääri – kõik see kahjustab pidevalt rulaparki. Samuti vihm, jää ja lumi on Eestis suureks rulapargi vaenlaseks. Ilmastiku ja sõitjate koosmõjul muutuvad vineerpargid kiiresti “pehmeks”. Ka vineerparkide aluseks olev asfalt muutub mõne aastaga üsna krobeliseks, kuna asfalti pind on väga poorne ja vesi ning külmad teevad oma töö. Betooni pind aga on sile ning tihe, mistõttu vihm, lumi ega jää seda mõjutada ei suuda. “Õigesti ehitatud” betoonpark kestab aastakümneid ja ei vaja regulaarset hooldust. Sõnapaar “õigesti ehitatud” tähendab siin, et rulapark on ehitatud betoonitööde üldiseid ehitusnorme järgides:
- Kasutatud on vähemalt C25/30 tüübile vastavat betooni.
- Betoonikihi paksus on vähemalt 100mm.
- Betoon on terasega armeeritud.
- Betoonpinnad on viimistletud terashõõrumisega võimalikult siledaks. Seal hulgas ei tohi betoonpinnad olla lihvitud peale nende kivistumist(betoonpinda ei tohi muuta poorseks).
- Äsja valatud betoonpindasid niisutatakse veega vähemalt 7 päeva või kaetakse hüdrofoobse lakiga, et toimuks betooni täielik kivistumine.
Näitena võib tuua, et USA’s on praegugi veel paljud 70ndatel ja 80ndatel ehitatud betoonpargid kasutusel. Samamoodi võib vaadata aastal 2012 Otepääle ehitatud betoonparki, mis ei ole kolme aastaga oma sõiduomadustelt kehvemaks muutunud. Kaks aastat tagasi Viljandisse ehitatud 50% vineer- ja 50% betoonpargil on puitosa juba hakanud lagunemismärke näitama, kuid betoon on jäänud muutumatuks. Võib esitada lihtsa küsimuse: “Mis on toiminud ja mis mitte?”. 2000-ndate alguses ehitatud vineerparkidest on säilinud vaid mõned üksikud, kus enamus nendest on kas teist, kolmandat või neljandat korda üles ehitatud.
Pärnu linna Munamäe rulapargi näide:
2005 ehitati I rulapark – maksumus ~10000€ + platsi asfalteerimine
2010 ehitati II rulapark – maksumusega ~15000€
2014 ehitati III rulapark – maksumusega ~45000€
Kokku on seega Munamäe rulapargi jaoks viimase 9 aasta jooksul kulunud ligikaudu 70000€(- milles ei kajastu rulapargi hooldustööd). Suures osas rahastatakse Eesti rulaparkide ehitus EAS regionaalsete investeeringute programmist, mis näeb ette, et park peab vastu pidama järgmised viis aastat. Sellest võib järeldada, et viie aasta pärast teeb Pärnu linn uue taotluse EAS’lt toetuse saamiseks, kuna praegune uus rulapark on järjekordselt sõidukõlbmatuks muutunud. Ei saaks väita, et selline teguviis investeeringu nime kanda tohiks.
Hooldusvaba
Võrreldes puit- ehk vineerparkidega, on betoon ilmastikule vastupidav ning linnale praktiliselt hooldusvaba. Kui vineerparkide puhul peab jälgima vineertahvlite ja nende ühenduskohtade seisukordi, kandekonstruktsiooni tugevust, pealesõiduplekkide olukorda ja välja vahetama murdunud kruvid, siis betoonparkidel puuduvad obstaaklite ühenduskohad ja betoonpinda ei pea hooldama. Kogemus on näidanud, et Eesti tingimustes kestab vineerpark suure kasutuskoormuse juures 3, keskmise koormuse juures 5 ja väikese koormusega kohtades 7 aastat. Seda vaid juhul, kui tehakse korralisi hooldustöid, ehk vahetatakse välja viga saanud vineertahvlid ja kandetalad ning asendatakse murdunud kruvid.
Väga tavaline stsenaarium vineerparkide puhul on, et park püsib ilus esimesed paar aastat, seejärel hakkavad tekkima vineertahvlitesse augud, kruvid logisema ja kandetalad nõrgenema. Sõitjatel kaob isu parki külastada ja seda korras hoida. Prügi jäetakse vedelema ja park hakkab kõikide möödakäijate silma riivama. Lõpuks muutub vineerpark täiesti sõidukõlbmatuks: vineertahvlid tulevad kandekonstruktsioonide küljest lahti, pealesõiduplekid painduvad üles, murdunud kruvipead ulatuvad vineertahvlitest välja jne. Pole ka välistatud, et puidust ehitatud park võidakse süüdata või aerosoolvärvidega täis sodida. Pargi lõppstaadiumis meenutab see vaid prügimäge, mis on kasutamiseks liialt ohtlik. Viimaseks sammuks on vaid oodata, millal linn pargi likvideerib ja selle rajamise idee halvaks kuulututab. Järele jääb järjekordne tühi asfaltplats ja ehk mõned toredad mälestused sõitjate mõtetes. Abi ei ole ka vineerparkide ehitajate poolt pakutud garantiist, sest tegelikkuses kehtib garantii vaid defektsetele materjalidele, mitte aga “normaalsele kulumisele” või vandalismile. Eesti rulaparkide ehitusfirmad on isegi arvestanud, et osa nende sissetulekust moodustavad nende endi ehitatud parkide suuremahulised parandus-ja hooldustööd, kui garantii enam ei kehti(tavaliselt 3e aasta möödudes).
Järgnevatelt piltidelt on näha, mis parkidega võib juhtuda, kui neid korraliselt ei hooldata.
Betoonpargi maksumus
Ekslikult arvatakse, et betoonpargi rajamine võrreldes puidust moodulpargiga, on meeletult kallis. Tegelikkuses see niimoodi ei ole. Võttes aluseks 500m2 pindalaga rulapargi, läheb ala asfalteerimiseks ~10000€ ning selle obstaaklitega katmine ~40000€, kokku ~50000€, ehk kuskil 100€/m2. Lisaks tuleb veel arvestada vineerpargi iga-aastaste hoolduskuludega.
Betoonpargi hinnab määrab suuresti selle disain. Mida kõrgemad või sügavamad obstaaklid seda kõrgem hind. Rohkem horistontaalseid pindu ning lihtsamaid elemente sisaldav park, on oluliselt odavam kui suurte vertikaalpindadega park. Olulist rolli mängib ka pinnas, kuhu park kavatsetakse rajada. Olemasolev kruus, liiv või killustik aluspinnases vähendab pargi maksumust pea neljandiku võrra. Soine või mudane ala eeldab killustikust või kruusast aluspatja ning toob seega kaasa lisakulud.
Minimaalselt maksab betoonpargi ehitus ~100€/m2 ning maksimaalselt kuni ~150€/m2. Mõistliku suurusega (200 m2) pargi väiksemasse alevikku ehitab orienteeruvalt 25000 euroga, mis tähendab siis 200m2 valmis pargipinda koos kõige sinna juurde kuuluvaga, see hind on võrreldav puitpargi maksumusega. Hoolduskulude puudumise ning pargi pika eluea tõttu, võib vajadusel alati arvestada edasiste juurdeehitustega, sest pole karta, et betoonpark vahepeal ära mädaneks.
Kokkuvõte
Võib kindlalt väita, et linnadel ei ole mõtekas ehitada kiirelt lagunevaid puidust ja vineerist moodulparke, kui on olemas vahendid, et ehitada betoonist alaline rajatis. Vineerparkide rajamine on õigustatud ainult sisetingimustes kasutamiseks, sest mistahes kvaliteediga puitmaterjalide kasutamisel välitingimustes, on vineerpargid siiski ainult ajutised.
Betoonpark on silmale ilus vaadata, jätkusuutlik, vastupidav, pakub kasutajatele lõputut naudingut ja on linnale hea investeering avaliku ruumi arengusse ning võimalus noorte aktiivseks ajasisustamiseks.
Vali betoon!